Nädal 4: Hinnang Eesti infoühiskonna arengukava 2020 visiooni kohta

Käesolevas ajaveebiartiklis analüüsin põgusalt 2010ndate aastate alguses koostatud Eesti infoühiskonna arengukava 2020 teises peatükis paikapandud visioonide realiseerumustaset.

NB: osadele punktidele pöörasin oluliselt rohkem tähelepanu kui teistele. See on põhjustatud suuresti minu ebavõrdsest huvist ja teadmistest punktides tõstatavate teemade vastu, kuid ka raskustest, mis mul esinesid teatud punktides kirjeldatud tulemuste kohta informatsiooni leidmisel.

Mõndade punktide lähemalt vaatlemine

1. Inimeste parem elu

Kõige paremini on realiseerunud 1. alapeatükis ("Inimeste parem elu") esitatud punktid.

Mulle torkasid kohe silma 2., 3. ja 4. punkt, kuna nende täitumist saan ise igapäevaelus märgata. Tänu IKT võimalustele on paljud elu aspektid muutunud mugavamaks, tõhusamaks ja/või kiiremaks. On iseenesest mõistetavaks muutunud e-poodidest toodete tellimine, veebilehtedelt asutuste kohta info leidmine, internetis taotluste esitamine või meditsiiniprotseduurile registreerimine, ülikooli kandideerimine, poodides iseteeninduskassade kasutamine jne.
3. punktis nõutakse, et enimkasutatavad IKT-teenused oleksid kättesaadavad kõikjal ja kõigile. Ka selles osas tundub seis üsna aktsepteeritav - nt tänapäeval on internetiühendusega leibkondade osatähtsus Eestis peaaegu 92%. [1]
Siiski pole olukord iga punktiga päris selline, nagu loota võiks.
Näiteks 2. punkt: isegi kui inimesed tarbivad efektiivsemalt tänu IKT abile, ei pruugi see tähendada, et nad on "targad tarbijad" - ehk on nad hoopis "targalt tarbijad", kuid seda mitte tänu omaenda tarkusele?

1. punkt erineb teistest selle poolest, et tegemist on nii-öelda passiivse eesmärgiga. Kuigi vaba ja avatud infoühiskonna säilitamise ning inimestele nende elu ja andmete privaatsuse üle kontrolli tagamise kindlustamise nimel on tulnud arvatavasti aktiivselt võidelda, on asja olemuselt tegemist kindla seisu säilitamisega, mitte millegi uue püstitamise või arendamisega.

Minu meelest on tehtud üsna head tööd mainitud tõekspidamiste eest seismiseks ning arvestades üldist olukorda IKT-valdkonnas on Eesti/EL'i seaduste ja reeglitega tehtud nii mõndagi privaatsuse ja andmekaitse nimel.

Üks punkt, mille tõelevastavuses ma esmapilgul kindel polnud, on 5. punkt, mille järgi kodanikualgatus, vabatahtlik tegevus jms rahva poliitilise ja ühiskondliku aktiivsuse vormid peaksid olema aasta-aastalt kasvanud - osaliselt tänu IKT pakutud võimalustele.
Isiklikust kogemusest ei osanud ma sellele punktile hinnangut anda ning allikate leidmisega esines veidi raskusi. Siiski suutsin leida veidi asjakohaseid andmeid, mille järgi on kodanikuühiskonna seisus toimunud vähemalt tagasihoidlik kasv. [2, 3]

Loogiliselt võttes tundub tõenäoline, et IKT-lahendusi on kasutatud info edastamiseks ja suhtlemise hõlbustamiseks ning mina ei näe, kuidas nende mõju saaks olla negatiivne - halvimal juhul oleks nende panus peaaegu olematu, kuid küllap ikkagi positiivne. Seda kajastab ka minu leitud allikas (nt peatükis 2.4.4.2 on kirjas: "...vabatahtliku tegevuse infoportaal (2019. a märtsi seisuga Vabatahtlike Värav) on üheks oluliseks keskkonnaks teadlikkuse tõstmisel ning erinevate sihtrühmade kokkuviimisel..."), kuigi toob ka esile mitmeid puudujääke kasutatavate IKT-lahenduste teostuses. [2]

6. punkt nõuab, et Eestil oleks oluline roll ülemaailmsel IKT-maastikul ning selle tuleviku kujundamises kaasarääkimisel. Selles, mil määral see tänapäevaks on täitunud, ma päris kindel pole. Leidsin küll veidi toetavat informatsiooni - esimesed 3 lõiku Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 2019. a IKT-raporti peatükist 1.1.2. - kuid mul on kuri kahtlus, et selles raportis esitatav informatsioon pärineb mõnevõrra varasemast ajast kui aasta 2019. [4]
Siiski, kui peaksin andma oma võhikliku hinnangu, pakuksin, et 6. punkt on veidi üleoptimistlik, kuid enamjaolt ikkagi tõeks saanud.

2. Elujõuline Eesti kultuuriruum

Selle alapeatüki 1. punkt seab eesmärgiks, et Eesti kultuuripärand oleks kogu maailmas tarbimiseks hõlpsalt kättesaadav ja aktiivselt leviv ning et väärtuslikum osa kultuuripärandist oleks digiteeritud. Tundub, et siingi on eesmärgid üsna hästi saavutatud: vähese otsimisega leidsin väga adekvaatset muljet jätva veebilehe rahvakultuur.ee, eesti rahvapärandist kokkuvõtlikku ingliskeelset ülevaadet andva Estonian Heritage-nimelise pdf'i ja mitmes keeles saadavaloleva veebilehe eesti muinsuskaitse kohta.

Kultuuripärandi digiteerimine on aga veel kestev protsess: 2018. aastal oli vaid 10% üle 900 miljonist eesti kultuurile olulistest objektidest digiteeritud, kuid sellega tegeletakse ning nt tegevuskava "Kultuuripärandi digiteerimine 2018-2023" järgi plaanitakse kolmandik hetkel mäluinstitutsioonides talletatavast eesti kultuuripärandist digiteerida 2023. aastaks. [5, 6]

Samuti pole ma kindel, kui "aktiivselt leviv" Eesti kultuuripärand maailmas on. Küllap see mingil määral ikka levib, aga selle leviku ulatuslikkuses ja "aktiivsuses" julgen sügavalt kahelda.

2. punkt nõuab, et eesti keel oleks digitaalses maailmas elus ja arenev ning et selle abil saaks kasutada igapäevaseadmeid ja e-teenuseid. Enda kogemuse põhjal väidan, et see on realiseerunud. Eesti keelt toetavate teenuste ja seadmete arv on üllatavalt suur ning Eesti Keele Instituudi pakutavad digivahendid on enamasti päris kasutuskõlblikud.

3. Kõrgem tööhõive ja 4. Kõrgem tootlikkus

3. ja 4. alapeatüki punkte ma eraldi läbi ei hakka kirjeldama, vaid vaatan neid üldisema pilguga. Siingi on mitmeid hästi täitunud visioone, nt punktid virtuaalse residentsuse pakkumise või töökohtade võrgustumise kohta. Samas on nt IKT-sektori ekspordi osakaal vaid 10.1% - vaid pool visioonis prognoositud 20%st. [7]

Üldjoontes on ka 3. ja 4. alapeatüki punktid minu hinnangul üsna hästi täitunud, kuigi kahjuks ma eriti palju allikaid ei leidnud, et oma arvamust põhjendada.

Kõige enam ja kõige vähem realiseerunud visioonipunktid

Kõige paremini on realiseerunud 4. alapeatüki 6. visioonipunkt, mille järgi peaks Eesti esimese riigina maailmas pakkuma virtuaalset residentsust. See on selgelt kontrollitavalt tõene väide, mistõttu ma selle ka valisin. Komplekssemate visioonipunktide üle võib küll arutleda ja mõtiskleda, kuid nende realiseerumuse objektiivseks võrdlemiseks peaks tegema rohkem tööd, kui on mõistlik teha lühikese iganädalase ajaveebiartikli jaoks. Seega, kuna Eesti on esimene riik, mis e-residentsust pakub, on see ka minu valitud enim täitunud visioonipunkt. [8]

Kõige halvemini on realiseerunud 4. alapeatüki 4. visioonipunkt, mille järgi peaksid IKT-tooted ja -teenused andma 20% Eesti koguekspordist. Kuna minu hinnangul on põhiliselt kõik visioonipunktid enam-vähem täitunud, ei jäänud mul muud üle, kui valida vähim realiseerunuks ainuke punkt, millele leidsin selgelt vastukäiva allika - Eesti IKT sektori ekspordi osakaal on vaid 10.1% ühe 2021. aastal avaldatud artikli andmetel. [7]

Allikad

(Kõik allikad vaadatud 2021-09-27 seisuga.)

1. https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/infotehnoloogia-innovatsioon-ja-teadus-arendustegevus/info-ja-kommunikatsiooni-tehnoloogia

2. https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/Uuringud/Kodanikuyhiskond/2019_vabatahtlik_tegevus.pdf

3. https://www.siseministeerium.ee/et/eesmark-tegevused/kodanikuuhiskond/uldandmed-ja-statistika

4. https://www.eas.ee/wp-content/uploads/2019/01/IKT-raport.pdf

5. https://medium.com/e-residency-blog/estonia-is-opening-up-to-the-world-by-digitising-its-cultural-heritage-fe464e4dfc5f

6. https://www.kul.ee/en/news/third-estonias-cultural-heritage-be-available-digitally-five-years

7. https://taltech.ee/uudised/vaikese-riigi-ikt-sektor-plaanib-kumne-aastaga-kumnekordset-kasvu

8. https://e-resident.gov.ee/