Nädal 13: Reljeefsed hiired ja nende puudujäägid

13. nädala tekstis kirjeldatud tugilahendustest tundus mulle kõige huvitavam nn "reljeefne hiir". Tegemist on tavalise arvutihiire laadse seadmega, mille peal on reljeefselt infot edastav kuvar. Selline kuvar kujutab endast tavaliselt 2D-maatriksisse paigutatud muudetava kõrgusega pulgakesi, mille peal sõrmi hoides ja hiirt ringi liigutades peaks kasutaja oma kompimismeele abil saama ettekujutuse virtuaalsetest kujunditest ja nende asenditest. [1]

Graafilised esitusviisid on osutunud väga efektiivseks harjumatu informatsiooni edastamismeetodiks. Kahjuks on sel kujul esitatud informatsiooni kasutatavus probleemne nägemispuudega inimeste jaoks. Graafide, diagrammide jms infoesituste tõlgendamine teksti kujule osutub aga tihti keeruliseks või annab selgelt alaväärsema ja raskemini mõistetava tulemuse originaalse graafilise esitusega võrreldes - näiteks kaob võimalus tajuda mustreid ja ruumilisi suhteid. [2], [3]

Üheks võimalikuks lahenduseks on graafilise informatsiooni esitamine reljeefselt. Kui on vaja esitada mitmeid erinevaid või tihti muutuvaid graafilisi kujutisi, on eelistatav kasutada värskendatavaid reljeefseid kuvareid, kuna traditsioonilisemate staatiliste meediumite pruukimine osutub sel juhul tülikaks, kulukaks ja ajamahukaks. Üheks taoliseks värskendatavaks kuvariks ongi reljeefne hiir, mis on kuluefektiivsem ja hõlpsamini hooldatav kui „tervet lehte“ esitavad kuvarid. Samuti on reljeefse hiire korral tajutava graafilise kujundi suurus piiratud vaid kasutatava asukohatuvastussüsteemi poolt [2].

Hoolimata reljeefsete hiirte eelistest näib, et tegelikud pimedad ja vaegnägijad pole neid eriti kasutusele võtnud. Tõepoolest, hetkel toodetavatel reljeefsetel hiirtel on tuvastatud mitmeid puudujääke, mis võivad esmapilgul märkamata jääda [3].
Tehnoloogia, mis tavaliste arvutihiirte korral on täiesti piisav, põhjustab tõsiseid probleeme reljeefsete hiirte kasutajatele. Nimelt on optiliste hiirte asukoha määramine suhteline – pole absoluutset võrdluspunkti – ning seetõttu kerkib esile aina suurem nihe hiire tegeliku asukoha ja sellele vastava virtuaalse asukoha vahel. Nägemispuudeta inimestele ei põhjusta see enamasti mingeid probleeme (nad ei pruugi seda isegi märgata), kuid selline nihe võib põhjustada igasugust segadust reljeefse hiire kasutajates [3].
Samuti kerkivad esile probleemid, kui hiir ei püsi alati sama nurga all (mida oleks muidugi naeruväärne eeldada). Näiteks kui veidi päripäeva keeratud hiirt liigutada otse üles, ei liigu kursor virtuaalruumis otse üles, vaid ka selle keeramisnurgaga proportsionaalselt vasakule – selle tulemusena tekib aga taas pidevalt muutuv märkimisväärne erinevus hiire füüsilise ja virtuaalse asukoha vahel [3].
Lisaks ei asu tüüpilise reljeefse hiire sensor otse reljeefse kuvari all, vaid hoopis kasutaja käelaba all. See tekitab veelgi enam segadust, kuna hiire keeramisel ei muutu kursori positsioon virtuaalruumis ootuspäraselt. Kui pöörata hiirt ümber sensorit läbiva vertikaaltelje, muutub reljeefkuvari füüsiline asukoht, kuid kursor püsib paigal (kuna sensor püsib paigal). Kui pöörata hiirt ümber kuvarit läbiva vertikaaltelje, muutub kursori asukoht, kuigi kuvar ei liigu [3].

Reljeefsete hiirte korral tuleb mõelda igasugustele nüanssidele ja olukordadele, mis tavahiire korral pähegi ei pruugi tulla. Lisaks eelmainitud kaalutlustele on probleemiks ka nt kursori peatumine virtuaalruumi ääreni jõudmisel [3] ning reljeefsete hiirte kasutamine lisaks kujundite tajumisele ka Braille’ kirja lugemiseks [2]. Reljeefseid hiiri disainides tuleks selliseid iseärasusi arvesse võtta ning nende poolt põhjustatud probleeme peaks proovima lahendada. Ent kahjuks tundub, et tuntuimad reljeefsed hiired kannatavad siiski terve hunniku sarnaste probleemide all, hoolimata tehtud uurimustest. Pole siis ka mingi ime, et need nägemispuudega isikute seas eriti populaarseiks pole muutunud – selline mulje jäi vähemalt mulle, arvestades reljeefsete hiirte kohta internetist leitava informatsiooni kasinust.
On ka tõenäoline, et reljeefsete hiirte probleemide parandamiseks pole piisavalt rahalist motivatsiooni. Siinkohal võiksid astuda mängu sotsiaalhoolekandeks mõeldud süsteemid, kuid kardan, et pahatihti võib otsustavate asjapulkade suhtumine olla midagi sellelaadset: „Noh, neil ju mingisugused seadmed on täiesti olemas ja nüüd nad tahavad hulga raha uute arendamiseks? Ja uued seadmed oleksid tagatipuks veel kallimad ka, nii et neil oleks nende ostmiseks lisatoetust vaja?!“. Muidugi on siin tegemist puhta minupoolse spekulatsiooniga, kuid ma oleksin üllatunud, kui see siin-seal tõele ei vastaks.

Allikad

[1] „Tactile Mouse“. http://www.nise.go.jp/research/kogaku/twatanab/Tactile/TactileMouse/TactileMouseEn.html (vaadatud nov 28, 2021).

[2] P. C. Headley, V. E. Hribar, ja D. T. V. Pawluk, „Displaying Braille and graphics on a mouse-like tactile display“, okt 2011, doi: 10.1145/2049536.2049584.

[3] R. Rastogi, D. T. V. Pawluk, ja J. M. Ketchum, „Issues of Using Tactile Mice by Individuals Who Are Blind and Visually Impaired“, IEEE Trans. Neural Syst. Rehabil. Eng. Publ. IEEE Eng. Med. Biol. Soc., kd 18, lk 311–8, apr 2010, doi: 10.1109/TNSRE.2010.2045008.