Nädal 10: Eric S. Raymondi "Hacker-HOWTO" arvustus

Eric S. Raymondi "How To Become A Hacker" on mõeldud olema juhend häkkeriks saamiseks ja seega ka ühtlasi määratlema häkkeri mõistet. Dokument loodi vajadusest (ehk mitte soovist enda uskumust "häkkersuse" kohta teistele peale suruda) ning ei väida ka end olevat eksklusiivne autoriteet sel teemal. Samas peavad paljud häkkerid seda üsna korralikuks juhiseks ning ka minul pole selle kohta mingeid kaebusi - dokumendis kirjeldatu langeb väga hästi kokku minu arusaamaga häkkeri mõistest. Lisaks sellele, et kirjutatu on asjalik ja paikapidav, õhkub kogu dokumendi stiilist ja kirjutaja suhtumisest kuidagi väga selgelt tajutavat "häkkerlikkust".
Seega on minu meelest täiesti arusaadav, miks see kirjutis on saavutanud ja säilitanud oma staatuse nii-öelda häkkerijuhendi lõppsõnana.

Dokumendis nõutakse häkkeritelt kindlaid põhimõtteid, uskumusi ja isiksusomadusi. Kasutatakse lauseid nagu "Kui sa pole juba inimene, kelle jaoks selline tunne on loomulik, siis peaksid sa selleks saama, et häkkerina läbi lüüa".
Kas keegi, kes neid omadusi juba ei evi, saab üldse häkkeriks saada? Kas ta peaks üldse seda tahtma? Kui ta juba ei väärtusta asju, mida iga häkker peaks väärtustama, siis küllap on ta häkkeri mõistest valesti aru saanud ja ei tahagi tegelikult häkker olla.
Selles mõttes tundub veider "proovida häkkeriks saada". Mulle näib, et inimene saab vaid juba olla hinge poolest häkker ja siis soovi korral astuda vajalikud sammud (omandada oskusi, koguda reputatsiooni jne), et tegelikult häkker olla.

Kirjutasin enne, et juhendis kirjeldatu langeb väga hästi kokku minu arusaamaga häkkeri mõistest. See lühike lause aga ei väljenda rahuldavalt seda, kui hästi dokument oma ülesannet täidab. Dokument peab looma lugejas selge ja intuitiivse arusaama sellest, mida häkker olemine endast kujutab ning samas andma ka detailsemaid näpunäiteid, kuidas hakata selle poole püüdlema.
Sellega saab Raymond ka imeliselt hästi hakkama ning teeb seda venitamata ja sõnu raiskamata - iga lause kas väljendab mingit põhimõtet, laiendab äsja esitatud põhimõtet näidete ja huvitavate nüanssidega või annab praktilisi nõuandeid mingi häkkeriks olemise nõude täitmiseks.
Tasub ka mainida, et paljud sellistest põhimõtteesitustest ja -laiendustest on sõnastatud imehästi ja tõstatavad väga olulisi punkte.
Kui tegin märkmeid käesoleva ajaveebipostituse kirjutamiseks, hakkasin kirja panema lauseid ja fraase analüüsitavast dokumendist, mis mulle eriti silma torkasid - resoneerisid minuga sügavalt või suutsid haarata häkkerluse mingi tähtsa olemusliku aspekti ning seda lühidalt ja sõnaosavalt esitada. Ent neid kogunes lausa liiga palju ning ma taipasin, et mul polnud neile midagi lisaks öelda - nad ise ütlesid enda kohta kõik vajaliku ning mina oleks osanud vaid neile takka kiita, mistõttu jätsin nende eraldi väljatoomise plaani kõrvale.

Veidi norimist ja kommentaare

"Igavus ja nüridus on kurjast" - ma pigem kutsuksin igavust ebasoovitavaks olekuks, millest iga häkker kas proovib end välja optimeerida või automeerida või siis proovib igavast ülesandest huvitavat probleemi välja kaevata. Sel juhul võib igavus käituda katalüsaatorina millegi huvitava alustamisel - kas siis on ikka õige öelda, et igavus on kurjast?
See on aga vaid väike täpsustus ja sõnastuse kallal norimine, esitatava põhimõttega olen ma ikkagi täiesti päri.

Tore oli näha eesti keelt väheste tõlgitud keelte hulgas (selle eest tuleb tänada meie õppejõudu), kuigi ise eelistan ikkagi inglise keeles lugeda.

Häkkerite ja kräkkerite vahelise erinevuse rõhutamisega olen ma küll igati päri, aga see ei muuda tõsiasja, et tavainimesed sellest erinevusest ei hooli või pole isegi kuulnud. Seega, kuigi häkkerite kogukondades ja IT-maailmas tasub neid termineid õigesti kasutada ja seda ka teistele peale suruda, tuleks ka meeles pidada, et pole mõtet hakata tavainimeste keelekasutust korrigeerima, kui nad kräkkereid häkkeriteks kutsuvad.
Muidugi pole see olukord ideaalne - ma mõistan täielikult (ja tunnen ka ise) ärritust sõna "häkker" rikutuse üle -, aga inimkeel areneb oma rada pidi ja selle vastu võitlemine on üsna lootusetu.

Soovitus proovida Linuxit "live CD" - distro, mis jookseb täielikult CD-lt või mälupulgalt - abil tundub kahtlaselt aegunud. Esiteks on küsitav nüüd juba vist iidseks tehnoloogiaks loetava CD soovitamine. Teiseks võiks soovituste hulka lisada ka kaasaskantavate USB SSD-de variandi. Nende kiirus ja hind on tänapäeval igati mõistlikud ning Linuxi jaoks võib kettale teha suhteliselt väikse partitsiooni ja ülejäänud talletusruumi kasutada milleks tahes.

Samuti mainin, et Linuxiga "varvaste märjaks tegemiseks" on veel viise. Näiteks võib Linuxit installeerimata Linuxi terminaliga ära harjuda, kasutades WSL'i. Natuke ebatavalisem variant on, et ostad Raspberry Pi, paned sellele peale Linuxi ja kasutad seda läbi SSH. Või võib proovida Linuxit virtuaalmasinas.
Kõik need variandid võimaldavad Linuxiga veidi lähemalt tutvust teha ilma otse sisse sukeldumata, mis võib paljudele olla vastuvõetavam. Muidugi saab sel viisil vähem kogemust, kuid alustamiseks on see minu meelest täiesti piisav.