Nädal 6: Hinnang raamatus "The Case for Copyright Reform" pakutavatele lahendustele

Käesolevas ajaveebiartiklis vaatlen Christian Engström'i ja Rick Falkvinge raamatu "The Case for Copyright Reform" teises peatükis väljatoodud ettepanekuid ning üritan neile anda oma hinnangu. Proovin hinnata nende täideviimise õnnestumist tänapäeval (raamat ise väljastati 2012. aastal) ning annan ka enda arvamuse nende endi või nende poolt tõstatatud küsimuste kohta.

Moraalsete õiguste muutumatus

Esimeses punktis rõhutatakse, et ei taotleta mingeid muutuseid autori õigusele olla tunnistatud oma teose autorina. Põhimõtte poolest olen selle punktiga täielikult nõus - see on vist ainuke osa tänapäevasest autoriõiguse süsteemist, mis minu meelest on igati õigustatud pea igas olukorras ning võiks säilida ka hüpoteetilises puudusejärgses ühiskonnas.

Samas võib autorlus ja selle määr olla ebaselge ning mingi teose loomisel antud panuse mõõtmine keeruline.

Kas remix, kus on kasutatud teistest teostest pärit lühikesi audioklippe, mida on oluliselt muudetud ja omavahel loovalt kombineeritud, peab oma autorite nimekirjas välja tooma kõigi nende kasutatud teoste autorid? Äkki peaks kirja panema ka grammofoni leiutaja, tänu kellele oli üldse olemas remixi loomiseks vajalik tehnoloogia? Küllap oleks siinkohal üldiselt vastuseks, et olenevalt remixi täpsemast olemusest võib olla vajalik ka kasutatud teoste autorite nimetamine, kuid grammofoni autorit pole vaja mainida. (Kui kellegi arvates ei sobi grammofoni leiutaja käesolevasse näitesse, kuna tegemist on tehnilise vahendi, mitte kultuurilise loomingu leiutamisega, siis võib tema asendada kellegi teisega. Nt kasutatava muusikastiili pioneeridega? Või kellegagi kaugest minevikust, kes üldse esimesena otsustas muusikaloomega tegelema hakata?)

Kas videomängust tehtud ROMhacki autorite hulka peab lugema ka kõiki originaalmängu lõpptiitrites nimetatud inimesi? Kui tegemist on lihtsa tekstuuride asendusega, siis küllap jah. Aga mis siis, kui ROMhack sisaldab täiesti uusi originaalseid leveleid, muusikat, tekstuure, 3D-mudeleid, koodi jne, nii et on tegemist originaalmängust oluliselt erineva kogemusega? Uus teos on ikkagi ehitatud originaalse mängu peale ning on sellega mitmeti sarnane, kuid ilmselgelt kogeb ROMhacki mängija suuresti vaid nende muudatuste tegija nägemust ja tema töö vilju, mitte originaalmängu autorite omi. Ja mis siis, kui keegi kolmas omakorda loob midagi uut selle ROMhacki baasil? Mis hetkel muutub originaalmängu autorite panus vaadeldava mängu loomisesse võrreldavaks grammofoni leiutaja panusega eelmises näites?

(Selle teemaga seoses tasub kindlasti vaadata tuntud "Everything is a Remix" videot.)

Kõigele sellele ei pruugigi olla selget vastust. Minu järeldus on, et autorluse kirjeldamine lihtsa nimede loeteluga ei saa paljudel juhtudel väljendada tegelikku autorlust isegi mitte ligilähedaselt. Tegemist on keerulise seoste süsteemiga, kuid meie kui inimeste loomuses on proovida seda hõlpsasti arusaadavalt kirjeldada ja lahterdada, mille käigus aga sageli läheb kaduma hulk informatsiooni ja nüansse. Kui siis sellise lihtsustatud mudeli peale hakatakse ehitama seadusi, on tulemuseks ebaaus ja mittetäielik süsteem.

Seis tänapäeval

Juriidilisest küljest on see punkt tõepoolest jäänud samaks. See on ootuspärane - ma ei suuda ette kujutada põhjust, miks peaks keegi soovima seda muuta.

Huvitaval kombel aga tundub, et sotsiaalselt on just autoriõiguse see aspekt hapramaks muutunud, kuigi seda võiks pidada autori fundamentaalseimaks õiguseks. Internetis on tänapäeval üsna levinud teiste loodud sisu enda nime all postitamine ning vahel ka sellest kasu lõikamine.

Paar näidet selle kohta, mis mulle kohe pähe tulid:

https://twitter.com/_kairy_draws_/status/1276686592086872064

https://twitter.com/LSToast/status/1442621664181686274

https://twitter.com/LSToast/status/1444020416855437312

Vaba mitteäriline jagamine

Selles punktis soovitakse autoriõiguse võimu rangelt piirata, nii et see kehtiks vaid ärilise kasutuse puhul; autoriõigustega kaotud teoste ja nende koopiate jagamist ja kasutamist ei tohi keelata, kui seda teevad eraisikud, kelle eesmärgiks pole teenida kasumit.

Põhimõtteliselt olen selle punktiga nõus, reaalsuses aga tundub sellise muudatuse läbiviimine hetkel üsna võimatu.

Kui legaalselt sätestada selles punktis taotletav, tähendaks see seda, et ükskõik millise digitaalse meedia ja info tasuta jagamine oleks seaduse poolt täielikult lubatud. Seega tekiks peaaegu igale tasulisele meediatootele kohe kõrvale tasuta ja legaalne alternatiivmeetod seda toodet endale soetada - piisab vaid sellest, et toote ostab üks isik, kes on võimeline seda toodet suurema hulga inimestega jagama.

Tõepoolest, küllap leidub ka hulgaliselt tarbijaid, kes ikkagi erinevatel põhjustel tahavad toote soetada ametlikust allikast (soov toetada autorit, olla kindel toote turvalisuses vms) või toetavad autorit annetustega, kuid selliste maksvate klientide hulk kindlasti väheneks.

Ma ei ole pädev hindama, kas selline süsteem oleks jätkusuutlik. Käsitletava raamatu esimeses peatükis väidetakse, et autorid saaksid ikkagi oma töö eest kompenseeritud ning motivatsioon uute teoste loomiseks ei kaoks kuhugi. Ja tõepoolest, suudan ka ise tuua päris elust näiteid, kus sarnane lähenemine tootele ei tähendanud sugugi, et autorid nälga jäid või toode läbi kukkus - nt Blender on vägagi edukalt hakkama saanud.

Siiski, ükskõik kui palju näiteid me ka ei leia, ei tõesta need kuidagi, et kogu maailma taolisele süsteemile üleviimine oleks hea mõte. Ma küll tahan uskuda, et see oleks, ja minu meelest oleks see väärt proovimist, kuid taolisele plaanile astuks kohe vastu terve armee ülivõimsaid korporatsioone ning kindlasti ka arvestatav hulk tavainimesi, isegi kui me suudaksime tõestada, et selline süsteem töötaks ja ei põhjustaks kellegi nälgimist.

Kahjuks kardan, et selle teema püsimine legaalselt hallis alas on parim, mida loota saame. Olen täiesti nõus raamatu väitega, et taotletava jagamisõiguse keelustamine oleks tugevas vastuolus inimeste õigusega privaatsusele ning annaks tugeva löögi vabadusele, kuid selline tume tulevik tundub kahjuks palju tõenäolisem kui tehtud ettepaneku seadustesse jõudmine.

20-aastane kommertsmonopol

Selles punktis soovitakse vähendada autoriõigusega kaitstud tööde kommertseksklusiivsuse perioodi 20 aastale pärast töö avaldamist ning avaldatakse arvamust, et hetkel kehtiv periood - 70 aastat alates autori surmast - on absurdne.

Taaskord on tegemist punktiga, millega ma olen põhimõtteliselt täiesti nõus. Selle plaani täideviimine aga ei tundu isegi täiesti võimatu. See muidugi ei tähenda, et selle saavutamine oleks lihtne või võiks juhtuda lähiajal. Suurfirmade huvides on just vastupidi seda perioodi pikendada ning neil on palju võimu selle saavutamiseks. Tuntuim ja vist ka tähtsaim näide on Disney tegevus selle perioodi pikendamise nimel. Kurb tõsiasi on, et raha poliitikute taskus on üsna tugev ajend seadusi kindlas suunas kallutada ning suurfirmadel seda raha jätkub. Samuti on neil ulatuslik haare informatsiooni levitamise vallas ning hulgaliselt vahendeid mõjutada ka tavainimesi ennast pooldama. Kahetsusväärselt paljud inimesed korrutavad suurfirmade propagandat ja astuvad nende kaitseks välja kordagi asja sügavamalt läbi mõtlemata.

Ent lootust siiski veidi leidub. Mulle vähemalt on jäänud mulje, et netikogukonna üldine suhtumine suurfirmadesse ja nende monopolistlikku võimu on aina negatiivsem ning võib loota, et mida enam nad oma võimu proovivad suurendada, seda suuremat vastupanu neile osutatakse. Samas aga on ka võimalik, et minu enda uskumuste tõttu sokutavad algoritmid mulle ette rohkem sellist infot, mis mulle meeltmööda on, nii et minu ettekujutus "üldisest suhtumisest" võib vabalt olla kiivas.

Samuti on meedialoome või -turustamisega tegelevatel firmadel eelis, mida ülejäänud firmadel pole - nt kui hiljutise Facebook'i apsaka üle rõõmustas näiliselt kogu internet, siis Disney saab alati kasutada ära oma armastatud meediatooteid, et võita nende lihtsameelsete toetust, kes ei suuda toodet vaadelda eraldiseisvana selle külmast ja ahnest tootjast.

Proovisin leida, kas on tehtud mingit tegelikku progressi mingi selletaolise seaduse läbisurumisega, kuid ei leidnud midagi. Eeldan, et leidub parteisid ja organisatsioone, kellel on märgatav, kuid mitte eriti suur toetajaskond, kes proovivad tasa ja targu seadusandlust taotletava tulemuse poole suunata, kuid selline asi, kui see üldse toimub, ei saa praeguses maailmas kindlasti toimuda kiiresti.

Vajalik registreerimine 5 aasta järel

Selles punktis pakutakse välja lahendus orbteoste probleemile. Orbteosed on autoriõiguse poolt kaitstud teosed, mille autorit/autoreid on võimatu või raske tuvastada või leida ning seetõttu, kuigi neil pole erilist rahalist väärtust, on need justkui lukustatud luku taha, mille võti on kaotsi läinud. Raamat pakub välja, et teos võiks muutuda avalikuks omandiks, kui 5 aastat pärast teose avaldamist pole selle autor oma autoriõigust registreerinud.

Siinkohal mul eriti midagi kommenteerida pole. Näib olevat igati mõistlik ettepanek ning ma ei kujuta ette, miks keegi sellele vastu peaks seisma. Siiski tundub, et mingit sellist seadust pole vastu võetud. Leidsin Euroopa orbteoste andmebaasi, mis on mõeldud orbteoste probleemi leevendama ning nende digiteerimist ja arhiveerimist lihtsustama, kuid leevendus pole lahendus ning orbteoste hulk on ikkagi suur.

Vaba sampling

See punkt soovib sätestada selged reeglid remixide, paroodiate jms teiste teoste taaskasutamisel loodavate teoste jaoks, eesmärgiga vähendada taolist loomingut hetkel ümbritsevat piiratust ja segadust.

Taaskord on tegemist punktiga, mida ma täielikult toetan. Uute teoste loomine olemasolevaist on äärmiselt oluline osa kogu inimkonna kultuuriloomest (jällegi mainin "Everything is a Remix"'i) ning loomingulisuse põhjendamatu piiramine on kasulik vaid üksikutele autoriõiguste hoidjatele, mitte ühiskonnale.

Selgete piiride paikapanemine on aga keeruline küsimus (vt mu näiteid lõigus moraalsete õiguste muutumatuse kohta), eriti kui teoseid on vaja hinnata binaarses või muul viisil rangelt piiratud raamistikus (, millega peaks tingimata tegemist olema, kui piirid on seadustes selgelt määratletud).

Mõnes mõttes on juba tükk aega olemas seadused, mis osaliselt proovivad teha teatud erandeid paroodiate, remixide jms autoritele - nt kurikuulus Fair Use USAs.

Esiteks aga ei saa kaugeltki öelda, et tegemist on selgete piiridega: enamasti on vaja teoseid üksipulgi võrrelda ning inimene peab proovima langetada võimalikult objektiivse hinnangu, lähtudes seadustes etteantud kriteeriumitest. See hinnang võib aga erineda inimeseti ning samuti pole kõik nõus nende kriteeriumitega.

Teiseks on praegune süsteem väga suurfirmasid pooldav. Neil on väga lihtne oma tahtmist peale suruda ning kui keegi hakkab kaeblema ebaõigluse, Fair Use'i vms üle, siis tuleb loota, et firma otsustab olla heatahtlik - kui mitte, siis peab tavalooja andma alla või valmistuma pikaks ja kulukaks kohtuasjaks suure advokaadiarmeega suurfirma vastu. Samas, kui tavalise autori sisu ka täiesti ilma muutmata varastatakse ja enda jaoks ära kasutatakse, võib olla pea võimatu panna kedagi oma õigusi austama.

Siinkohal võib näiteks tuua nn reaktsioonivideod ja -striimid. Nende eesmärk peaks olema reageerija reaktsiooni ja arvamuse väljendamine vaadatava sisu kohta, mis oma õigel kujul võib olla huvitav, originaalne, meeltlahutav ja arutelu stimuleeriv. Selle "õige kuju" vastandit aga leidub kahetsusväärselt palju. Iga sellise "reageerija" kohta, kes originaalteosest näitab vaid lõike, mida ta tegelikult kommenteerib ning räägib enda mõtetest, arvamustest ja teadmistest vaadatava kohta, leidub selliseid tegelasi, kes tuima näoga vahivad vaadatavat videot, ise midagi väärtuslikku lisamata. Või isegi... lahkuvad toast ja jätavad video mängima.

Mõned tunnid arutelu sel teemal (katavad põhiliselt vaid ühte juhtumit ning ei räägi üldse filmidele ja telesarjadele reageerijatest):
https://youtu.be/OedP68HFaZo?t=7318 (2:01:57 - 4:41:34)

https://youtu.be/vJszQb5jy3s?t=1342

DRM'i keelustamine

Selles punktis soovitakse kindlustada, et DRM-piirangute murdmine või neist möödahiilimine oleks alati seaduslik ning soovitatakse kaaluda ka üldse teose seaduslikku kasutamist piirava DRM-tehnoloogia keelustamist. (DRM-tehnoloogia all mõeldakse erinevaid tehnoloogilisi lahendusi, mille eesmärk on piirata kasutajate võimet kasutada ja kopeerida teoseid, isegi kui neil on selleks seaduslik õigus.)

Pean end jälle kordama, kuna ka selle ettepanekuga olen täiesti päri. DRM-piirangud on parimal juhul tüütud ning muudel juhtudel kahjustavad otseselt kasutajakogemust, rääkimata muudest probleemidest. Näiteks võib DRM otseselt teha mängu jooksutamise raskemaks. Minu enda meeldejäävaim kokkupõrge DRM'iga oli see, kui Windows 10 ei tahtnud mitte mingi hinna eest lasta mul kustutada kausta, mille eelmine Windows'i installatsioon oli loonud. See üle 50 GB-ne kaust istub vist ikka veel ühel kõvakettal mu arvutis.

Ühiskonna suhtumine DRM'i on vist üleni negatiivne. Kui DRM juhtub mingis vestluses ette tulema, on see alati kirumise subjektiks. Seaduslikult aga pole DRM'i piiramiseks eriti midagi ette võetud. Arvan, et tavainimesed ei tea DRM'i kohta eriti midagi ning seega ei ole ka erilist survet selle vastu midagi ette võtta. Proovides leida infot DRM'i keelustavate seaduste kohta jäin üsna tühjade kätega - huvitavaim leid oli üsna hiljuti lõppenud sellist seadust taotlev petitsioon, mis sai... 17 häält soovitud 10 000st.

Pigem levib DRM aina rohkem, sedamööda kuidas tarkvara- ja digitaalmeediafirmad püüavad aina enam kontrolli kasutajatelt endale pitsitada.

Üks ettepanekutest ajendatud mõtisklus

Paljud tarkvaratooted on tänapäeval liikunud tellimuspõhisele hinnamudelile - selle asemel, et maksad ühe korra ja saad endale kasutamiseks tarkvara, maksad regulaarselt tellimustasu ning pole enam isegi võimalik ühekordse maksega toote kasutamislitsentsi osta. See paljude poolt vihatud süsteem on nüüdseks kasutusel peaaegu igal pool tasulise tarkvara valdkonnas. Tuntuim näide on muidugi laialdaselt vihatud Adobe laialdaselt piraaditud programmid.
Filmide ja telesarjade valdkonnas on samuti liigutud tellimusteenuste suunas - tänapäeval on Netflix'i-laadsed striimimisteenused paljude jaoks põhiline viis filmide ja telesarjade vaatamiseks. Siinkohal on juba tegemist teenusega, kus tarbitav sisu pole isegi kasutaja enda seadmes, vaid striimitakse teenusepakkuja serveritest kasutajale - kontroll kõige üle on aina enam teenusepakkuja käes.

Mängude valdkonnas on hiljuti palju populaarsust kogunud Xbox Game Pass teenus, mis on justkui Netflix mängudele. Praegu veel pead (või saad) mängud alla laadima oma seadmesse, kuid ka mängude striimimine üle neti on lähenemas. Aina rohkem firmasid tunneb selle vastu huvi ning kui tehnoloogia veel veidi pareneb, siis võib sellest saada ahvatlev variant paljudele tarbijatele.

Teades kogu seda taustainfot, pani mind käsitletavas raamatus loetud tekst mõtlema millelegi, mis mulle huvitaval kombel varem pähe polnud tulnud: kas ka tarkvara võib striimimisele üle minna? Juba praegu on mitmed varem enda arvutis jooksutatud tegevused kolinud pilve (nt dokumentide kirjutamine Google Docs'is). Hetkel veel jooksutatakse intensiivsemaid programme enda arvutis, kuid kas on võimalik, et peagi liiguvad ka professionaalprogrammid pilve? Tuleb meelde millalgi kuuldud jutt, et COVID-19 pandeemia algusajal tehti ühes firmas videotöötlust, kasutades kontoris asuvaid arvuteid kodust läbi Parsec'i.

Seega, kui raamatu ettepanekud teostada, äkki motiveeriks see firmasid taolisele mudelile liikuma? See võimaldaks neil tagasi haarata kontroll kasutajate üle, mida need ettepanekud püüavad vähendada. Ei oleks enam isegi võimalik jagada piraaditud tarkvara, kui peaaegu kellelgi pole isegi otsest ligipääsu tarkvarale endale.